Erinevate juhtumite lihainspektsiooni otsused

Sissejuhatus

Toiduahela ohutuse tagamine on üks tähtsamaid lihakontrolli ülesandeid. Selleks, et saada adekvaatseid tulemusi, peavad lihakontrollil kasutatud andmed kirjeldama toiduahelat, milles kajastub kogu informatsioon laudast tapamajani. Aastal 2006 jõustunud hügieenipakett toob välja uusi aspekte lihakontrolli teostamiseks.Kirjanduse andmetel võib tapaloomadel esineda mitmeid patoloogiaid ja haigusi erinevalt, sõltuvalt loomade pidamissüsteemist, riigist ning ilmastikuoludest jt.

Ellujäämiseks keskkonnas peavad kõik looma organid töötama kooskõlastatult, ainult siis tagatakse loomade tervis. Haigusi võib mõista kui organismis toimuvaid ebanormaalseid struktuuri või funktsiooni muutuseid. Traditsiooniline seisukoht haigustest on see, et on olemas põhjuslik faktor, mis põhjustab tundmatuid makroskoopilisi ja mikroskoopilisi kahjustusi ja selle tagajärjel tekivad nähtavad tunnused.

Ajast aega on riigivalitsejad tahtnud kaitsta rahvast toidupettuste eest. Vana-Kreekas kontrolliti õlu ja veini puhtust. Roomlastel oli hästi korraldatud riiklik toidu kontrollimissüsteem, mis kaitses tarbijaid pettuste ja ebakvaliteetsete toodete eest. Keskajal kehtestati osades Euroopa riikides toidu ohutust ja kvaliteeti puudutavad seadused. Esimesed teaduslikule alusele rajatud üldised toiduseadused jõustusid 19. sajandi teisel poolel ning sel ajal hakati kasutama esimesi toiduohutuse monitooringusüsteeme. Samal ajal hakkas arenema toidukeemia ning toidu puhtusele ja ohutusele kehtestati uued mõõtmed. Aastatel 1897 kuni 1911 avaldati valik toidustandardeid ja tootekirjeldusi nimetuse Codex Alimentarius Austriacus all. Tänapäeva Codex Alimentarius on paljude toiduohutust ja tarbijakaitset puudutavate regulatsioonide aluseks (FAO/WHO, 2005).

Teadusele põhinev lihakontroll võeti Euroopas esimesena kasutusele Saksamaal, kus seadustati 1868. aastal avalike tapamajade loomine. Sestsaadik on lihakontrolli eesmärgiks ennekõike elanikkonna tervise hoidmine ja loomapopulatsioonide tervise jälgimine ja tagamine. Ideaaljuhul peaks tapaeelsel uuringul kontrollima looma elu anamneesi (sünnikoht, karjavahetus, poegimine jne). Selline taustinformatsioon annab teavet karja kohta, seal esinevate probleemide kohta ning tagab kindlamalt, et looma organismis ei esine ravimjääke ega jääke pestitsiidide kasutamisest (FAO/WHO, 2005).

Paljude riikide valitsuste poolt kirjutatud dokumentides on hakatud kasutama sõna „riskipõhine“ keemiliste jääkainete monitooring, „riskipõhine“ eksootiliste haiguste järelevalve või „riskipõhine“ proovivõtu kinnitamine, tagamaks üldiselt toidu ohutust (Stärk et al., 2006). Asjakohane riskipõhine lähenemine lihahügieeni valdkonnas tähendab seda, et toiduohutus tagatakse nendes toiduahela etappides, mis kujutavad endast suurimat ja kõige tõenäolisemat liha saastumise riski. Lihakäitlemise vaieldamatuks prioriteediks on vältida liha saastumist ja toiduks kõlbmatu liha sattumist töötlemisse. HACCP-süsteem (Hazard Analysis Critical Control Point) ja teised teaduspõhised riskihindamise kontrollsüsteemid peavad tagama lõpptarbijale ohutu toidu (FAO/WHO, 2005).

Loomade ja inimeste tervise säilitamise üheks eelduseks on uute ja uuesti puhkevate loomahaiguste ja zoonooside võimalikult kohene avastamine, monitooring ja pidev kontrollimine. Selleks läheb vaja järelevalvesüsteemi, mis kasutab efektiivselt olemasolevaid teaduspõhiseid andmeid (Doherr ja Audigé, 2001). Tänapäeval ei ole lihakontroll ainult tapetud loomade liha toidukõlbulikuks tunnistamine, vaid üks etapp toiduahelast (Fries, 2009). Liha kvaliteet ja ohutus ei ole sünonüümid. Liha ohutus muutub üha tähtsamaks, hõlmates muuhulgas mikroobsete patogeenide ning keemiliste jääkainete taset (Gregory, 1998).

Eestis kasutatakse tunnustatud tapamajades traditsioonilist lihakontrolli, mis põhineb hügieenipaketile ja eriti selle määrusele (EÜ) nr 854/2004. Nimetatud määruses on märgitud kohustuslik kord liha kontrollimiseks (ante mortem ja post mortem kontroll), kuidas seda tehakse ja kes võivad seda teostada. On määratud kindlad toimingud karkassi ja rupsi kontrollimiseks, mis peamiselt kujutavad endast visuaalset uurimist, palpatsiooni ning sisselõikeid makroskoopiliste muutuste avastamiseks. Tapajärgsel kontrollil uuritakse kõiki välispindasid. Erilist tähelepanu pööratakse zoonootiliste haiguste ja teatamiskohustuslike haiguste (varem OIE A-nimekirjas ning OIE B-nimekirjas olevate haiguste) avastamisele. Lisauuringuid, nt rümba osade ja rupsi palpeerimist ja sisselõikeid ning laboratoorseid analüüse, viiakse läbi vastaval vajadusel – lõpliku diagnoosi panemiseks, loomahaiguste või jääkide ja saasteainete avastamiseks, või kui mikrobioloogilisi kriteeriume ei ole täidetud. Lisauuringu tulemuste põhjal võib liha tunnistada inimtoiduks kõlblikuks või kõlbmatuks või võib kehtestada piiranguid liha kasutamisele.

Taditsioonilise lihakontrolli teostamise meetodeid on palju uuritud (Hathaway et al., 1988, Harbers et al., 1992a ja 1992b, , Mousing et al., 1997, Willeberg et al., 1997, Kobe et al., 2000). Lihatööstused avaldavad survet lihainspektsioonile kuluvate kulude vähendamiseks ja uute võimaluste kasutusele võtmist kulude kärpimise eesmärgil (Kühne ja Lhafi, 2006). Peamiselt on viimaste aastate jooksul üritatud leida konkureerivaid metoodikaid, millega saaks kokku hoida inspektsiooniks kasutatavat aega, tuvastades seejuures patoloogilisi muutusi vähemalt sama täpselt või täpsemalt, kui kasutusel oleva metoodikaga. Need uurimused on näidanud ka seda, et traditsiooniliselt kasutatav lihainspektsiooni meetod ei ole täiuslik. Selle käigus ei tuvastata kõiki haigusjuhtumeid. Samas on leitud, et nii-öelda terveid loomi on väga vähe. Isegi loomaomaniku poolt kliiniliselt terveks peetud loomadest on leitud suurelt osalt (sigadel kuni 96%) mingi(d) patoloogia(d) (Kobe et al., 2000). Varasemates uurimustöödes, kus on pööratud erilist tähelepanu patoloogiate avastamisele ja registreerimisele, on levimuse näitajad olnud märksa suuremad kui rutiinselt tapamajades registreeritud andmed näitavad, ning patoloogiate esinemises võib olla suuri erinevusi sõltuvalt kasutatavast kirjandusallikast (Mousing et al., 1997, Kobe et al., 2000). Tapamajja saabudes võivad paljud loomade haigused olla subkliinilises faasis, ning ilma eelneva informatsioonita (loomakasvatusettevõttepõhised seroloogilised uuringud, mikrobioloogilised uuringud, ettevõtte hügieenistandardid) (määrus (EÜ) nr 1244/2007) on traditsioonilisel lihainspektsioonil neid juhtumeid raske avastada (Ellerbroeck, 2009).

Traditsiooniliselt on lümfisõlmedesse ja erinevatesse elunditesse sisselõigete tegemise eesmärk see, et soovitakse tõestada lihakeha ohutust. Sisselõigete abil on võimalik leida erinevaid patoloogiaid, mis viitavad erinevatele haigustele. Näiteks südamesse sisselõigete teostamisel võib leida sigade uurimisel endokardiiti, mille tavalisimad tekitajad on Streptococcus suis ja Erysipelothrix rhusiopathiae ehk sigade punataudi tekitaja, mis mõlemad on ka inimese tervist ohustavad patogeenid. Subkliiniliste nakkuste esinemisel aga südames ei pruugi tuvastatavat patoloogiat olla. Sisselõigete teostamise tagajärjel on südamest leitud isegi Salmonella spp-t. See näitab et sisselõigete teostamine on võimalus kontaminatsiooni tekitamiseks (Fries, 2000).

Erinevate loomakasvatusettevõtete vahel on erinevus seal esinevates patoloogiates. Eelnev informatsioon loomade päritolufarmi ja seal esinevate probleemide kohta võimaldab saada erineva päritoluga loomadel täpsemaid lihakontrolli tulemusi (Harbers et al., 1991). Pidamistingimustest sõltuvalt võib välja tuua ettevõttepõhiseid terviseprobleeme, millised tekitavad loomade üleskasvatamise jooksul majanduslikku kahju ning mis näitavad ka loomade heaolu puudujääke (Machold ja Troeger, 2008).

Ajalooliselt on tapamajas teostatav lihakontroll loodud tagamaks liha ohutust tarbijatele. Bioloogiliste ohutegurite vallas ei ole seda veel saavutatud (Fosse et al., 2008). Traditsiooniline lihainspektsioon tagab lihakvaliteedi, tuginedes liha välistele omadustele, esteetiliselt meeldivale välimusele, nähtavate muutuste ning võõrmaterjali puudumisele ning headele säilitamisomadustele (Gregory, 1998).

Lihainspektsiooni eesmärgid:
  • Kindlustada, et tapetakse ainult terveid, füsioloogiliselt normaalseid loomi ning probleemsed loomad eraldatakse ja nendega tegeletakse eraldi.
  • Kindlustada, et loomadest saadav liha oleks vaba haigustekitajatest, tervislik ja et puuduks risk inimese tervisele.

Need eesmärgid peaks saavutatama korrektse ante ja post mortem kontrolliga ja hügieenireeglite kinnipidamisega rümba tükeldamisel.

Tapetud looma kõik osad, sealhulgas vere peab veterinaararst kontrollima vahetult pärast looma tapmist, et otsustada liha toidukõlblikkuse üle.

  • visuaalne kontroll: rümba, pea, keele, südame, kopsude, maksa, neerude, põrna ja teiste toiduks kasutatavate osade, suguelundite, udara, rasvkoe ja seedetrakti vaatlemine
  • palpeerimine ja/või sisselõigete tegemine: kombitakse kontrollitavat objekti, vajadusel tehakse sisselõiked ja vaadeldakse; organoleptiline kontroll: määratakse liha konsistents, värvus, lõhn, keeduproovil ka maitse;
  • proovide võtmine ja laboratoorne uurimine;
  • kontrollimise tulemuste kirjalik registreerimine.

v inspekteerimine peab tuginema teaduslikule informatsioonile ja patoloogiate tundmisele, selle tulemusena peab kindlustatama lõpptarbijale ohutu ja  tervislik liha. Selle saavutamiseks peab kasutatama:

vaatluse, sisselõigete, palpatsiooni ja lõhnataju metoodikad.

Haiguslikud muutused peab klassifitseerima 2 põhilisesse klassi – äge või krooniline.

Peab kindlaks tegema, kas kahjustused on lokaalsed või generaliseerunud ning lisaks teha kindlaks süsteemsete muutuste ulatus – kas üksik organ või kõik koed

Teha kindlaks esmased olulised ja süsteemsed patoloogilised kahjustused ja nende mõju organitele ja kogu organismile, eriti maksale , neerudele, südamele, põrnale, lümfisüsteemile.

Peab koguma andmeid ante ja post mortem inspekteerimistelt ning nende leidude põhjal tegema lõpliku otsuse.

Vajadusel saatma proovid täiendavateks uuringuteks laborisse

Lihainspektori ülesanne on teha kindlaks kas lihakeha või selle osad on inimtoiduks kõlblikud või toiduks kõlbmatud.

Kõige suurema tähelepanu all peavad olema sellised zoonootilised haigused, mis võivad loomadelt inimestele üle kanduda, näiteks nagu Siberi katk ja brutselloos. 

Kontrollküsimused!

Küsimus: Millisele Euroopa Liidu määrusele põhineb kohustuslik lihakontroll?


Küsimus: Miks on lihakontrolli teostamine vajalik?
Free JavaScripts provided
by The JavaScript Source


<< Eelmine leht  / Järgmine leht >>